III PÄEV – 20. NOVEMBER 2011 – PÜHAPÄEV

9:00       olin pannud endale äratuse. Tegelikult olin juba mõnda aega üleval, kuna Kaidi läks oluliselt varem ära kui meil vaja ja nii alustas ta toimetusi ka varrakult. Nii siis unelesin vaikselt. Kui Kaidi ära läks, ajasin end voodist püsti, võtsin ühe mõnusa hommikuse dušši ning alustasin päeva.

9:30       tegin tüdrukutele äratuskõne. Loomulikult ei vastatud üks tuba mu helistamisele, kes olid taas turvatüdrukuteks meie jänespükstele läinud.

10:00     läksime sööma. Istusin tüdrukute juurde ja lasime hõrgutistel hea maitsta. Kiiret polnud meil kuskile. Peale sööki oli aega rahulikult asjad pakkida ja toad üle vaadata, et midagi maha ei jääks, kuna järgneva öö pidime magama juba oma kodus oma voodis.

11:30     pidime olema kogu oma pagasiga koos bussis, et sõita Kaablitehasesse. Kuigi pagas oli bussis, polnud meie reis veel läbi. Ees ootas veel terve päev Mardilaadal ja pool tundi esinemist. Kaablitehases panime oma asjad pesapaika ja kuna esinemiseni oli veel aega, siis said kõik teha, mida süda lustis. Vastupidiselt eilsele, kui tüdrukuid ei huvitanud üldse laadal ringikäimine, siis täna jäi lõpuks aega väheks. Ikka taheti veel seal leti juures käia ja seal ka ja seal. Igav nendel igal juhul küll polnud.

13:00     algas esinemine. Kauplesime täna sama loa välja, et endale garderoob ehitada, aga kogu kadalipp tuli algusest peale uuesti läbi käija. Programm sujus ilusti. Tüdrukud oli palju vabamad ja naeratasid rohkem. Uus nõia tants tuli ka paremini välja, kuni… enne Stop It I Like It tantsu Saara hüüab, et õpetaja, mul pole seelikut. Teised selle peale, et me võtame kõik seelikud ära ja läheme ilma (peale seeliku olid neil nn pikad pluusid, millel sats all ääres, noh vaevu katab kannikad ära ). Vastasin, et oodake! Tormasin siis kiirelt inimeste vahelt läbi trügides meie pesapaika. Teadsin, et mul on kõikidest kostüümidest tagavaradetailid kaasas. Hakkasin oma kohvrit lahti tegema, ise silmadega ringi vaadates, et äkki kuskil ruumis paistab roosa-heleroheline laiguke. Paistis. Haarasin selle ja kätega rahvasummast läbi teed tehes jõudsin viimasel hetkel tagasi, kui tüdrukud olid juba rivis ja valmis lavale minema. Väga napilt, aga jõudsime. See oli elu kiireim 100 meetrit. Peale seda oli kõik juba käiktegu. Väga hea esinemine oli.

Kui esinemine läbi, võisime oma asjad lõplikult kokku pakkida. Rohkem neid enam vaja ei läinud. Panime kõik nii korda, et kui kell kukub, siis haarame kompsud ja kohe bussi.

14:00     astus suures peasaalis tabletil (ümmargune väike üheastme kõrgune lavakene) üles kolme lauluga Iiukala Bänd. Enne kui sööma läksime, siis käisime neid ka fännamas. Nad said ikka mitu roundi seal tabaletil päeva jooksul teha. Nad on väga vahvad!

Lõunasöök toimus samas kohas kus eilegi. Menüügi oli sama. Maitsesin mingit tofu värki ja lihapalle. Kõlbas süüa küll. Tüdrukud olid väheke väsinud. Danal pea valutas ja Emmal oli hääl ära. Aeg oli vist koju minema hakata. Siiski kohe veel ei saanud. Natuke oli aega ja seda kasutasid tüdrukud kondamiseks. Kes seda ei viitsinud, see rullis patjadel, mis lastenurgas olid. Nukuteater oli ka ennast kokku pakkinud, nii et enamus olid valmis lahkuma kui Taidelaid oma programmi lõpetab, mis algas …

15:00     ja kestis pool tundi. Taidelaid, Helen ja Iiukala Bänd. Filmisin selle üles ka. Mulle väga meeldis Heleni regilaul, mis rääkis Saaremaa neiust. Väga vahva viis ja toredad sõnad. Kogu programm oli tempokas ja võeti hästi vastu. Lõpetuseks tegi Iiukala Bänd ühe loo ja siis läks tormamiseks. Pillid kotti, kotid kätte ja bussi.

15:45     alustas buss sõitu sadama poole. Õues külmetas ja puhus vinge tuul. Läksime Kristiina ja bussijuhiga check-in-i tegema. Mina pidin Karmeni oma eraldi tegema, kuna tema pilet oli grupi omast eraldi ja siis minul oli volitus teda saata. Lisaks tuli ümber teha Kreete broneering, kes tuli ka meiega koju. Algselt oli plaanitud, et ta tuleb emaga koos päev hiljem.

16:15     avati luugid ja saime oma paberimajanduse korda aetud. Läksime bussi tagasi, et kogu ülejäänud seltskond kaasa haarata ja sadamahoonesse minna, et siis laeva pääsu oodata. Seadsime end mugavalt pinkidele istuma väravate avanemist ootama.

17:00     saime laeva. Sättisime end kohe sööma, sest käes oli õhtusöögi aeg. Head ja paremat olid letid jälle täis. Sai maitstud nii ühte kui teist, kuni kõht väga täis sai. Magustoidud viisid keele alla. Õnneks kiiret meil polnud, nii et saime nende maiustuste juures mõnuleda. Kuna täna oli kätte jõudnud päev, mil Kärdla ja Ott Lepland võistlesid Eesti Laulupealinna tiitli ees kogu sügise pingeid üleval hoidnud telesaate finaalis, siis olime kaunis ärevil, sest meie ju saadet ei pidavad nägema, kuna pidime samal ajal olema teel sadamasse. Kuna praami väljumine oli laulupealinna saate pärast hilisemaks lükatud, et lauljad koju saaksid, siis polnud ka meil Tallinnast sõitma hakkamisega väga kiiret. Aega oli täpselt nii palju, et saaksime kuskil saata lõpuni vaadata. Mõte hakkas tööle, et kuhu võiks seda vaatama minna. Kaalusime isegi ostukeskuse elektroonikapoodi. Lõpuks helistasin ühele Tallinnas elavale sõbrale, et teada saada, kus pubi´des on telekad. Sain paar soovitust ja telefoninumbrid. Võtsin siis telefoni otsa Hiiu Pubi. Lõpuks peale kolme korda katkenud kõnet (kuna merel oli levi nii halb) olin meile välja kaubelnud võimaluse Hiiu Pubis Laulupealinna vaadata.

Nii kui laev sildus, üritasime võimalikult kiirelt sadamast teele saada. Ega see nii lihtne polnudki, kuna teisedki reisijad soovisid erinevatel põhjustel laevalt kiirelt pääseda. Buss ootas meid parklas. Nii kui kõik kohal olid, kimasime Hiiu Pubi poole, kus meid juba oodati, sest kohale jõudes juba õuest nägime, et teler oli just õige kanali peal.

20:00     kui me pubi uksest sisse astusime, alustas Ott oma teist laulu, mida ta laulis koos tädipoja Karl-Erikuga. Seadsime end aga mugavalt suure ekraani ette ja hakkasime kaasa elama. Pingeline oli. Kui laul läbis, siis keegi hüüdis: „Tõstame….telefonid…hääletame”. Nii sai üsna mitu korda kambakat tehtud ja pärast itsitasime, et näe jah, teismelised hääletavad Oti võidule. Noh ja kui see võit tuli…see oli nii võimas. Kogu pubi rõkkas rõõmuhõisetest. Kõik seisid püsti ja kuulasid kordusesitust, milleks oli Oti ja KÜG´i segakoori „Ärkamise aeg”. Super! Neid tundeid ja emotsioone on raske kirjeldada.

21:30     alustasime ülevas meeleolus sõitu sadama poole. Pidasime plaani, mis moodi need võidu koju toonud lauljad praamil vastu võtta, kuna sõitsime kodusaarele ühe praamiga.

23:50     väljus praam, mille õige väljumise aeg oli 22:30. Iiukala Bänd oli enda pillid juba välja võtnud ja nii kui uks avanes, kõlasid pidulikud helid ja õnnesoovid. Laevakompanii oli laua katnud kringlitega. Vastuvõtt oli täielik. Kogu tee Hiiumaale mängis elav muusika. Lauldi ja tantsiti. Meeleolu oli kirjeldamatult ülev! Praamisõit läks märkamatult ja peagi olime kodus tagasi. Selliste võimsate tunnetega lõppes meie käik Mardilaadale!