I PÄEV – 18. NOVEMBER 2011 – REEDE

Päev hakkas pihta varakult, mis pole sugugi võõras hiidlase jaoks, kes peab reisile minema.

7:15       oli kogunemine Pritsumaja parklas. Kui mina sinna jõudsin oli buss juba ees ja mu tüdrukud bussis. Ülelugemine läks seekord väga kergelt, sest kokku tuli saada kõigest 7 peanuppu, kuna Kreete oli juba emaga Helsingis kohal ja Karmen ka. Tavaliselt on neid ikka oluliselt rohkem. Peale meie kuulus veel Hiiumaad esindavasse kultuuribussi, mis kohe-kohe Helsingi poole teele asus segarühma Taidelaid vähendatud koosseis ja Nukuteatri väike seltskond. Kristiina oli veel kaasas ja ülejäänud olid vist juba Helsingis kohal ning tegid ettevalmistusi, et hiidlaste boks õigeaegselt avada. Meie olime esinejad ja polnud vajadust varem kohal olla.

7:55       jõudsime sadamasse, kus liitusid meiega Margit ning osa Iiukala Bändist, tuues endaga kaasa kastide viisi suitsuvorsti, mis imehästi lõhnas.

8:30       praam sõidutas meid Rohukülla ja sealt edasi juba bussiga Tallinna. Ilm oli sompus ja vihmane.

11:45     parkisime bussi Tallinna Sadama D-terminali juurde parklasse. Kuna laeva väljumiseni oli veel omajagu aega, siis saime minna, isegi natuke pidime minema kõrval asuvasse ostukeskusesse. Miks pidime?! Kuna asjaolud olid veidike esmase plaaniga väheke muutunud, siis tuli meil kaasa osta õhtusöök, mida siis hotellis nosida. Korjasin oma piigad kokku ja asusime asjakallale. Tegime salatiringi. Igaüks valis endale meelepärase salati ja kohukesi haarasin ka igaühe jaoks kaasa. Toit korvis, lasin tüdrukud laiali. Leppisime kokku kellaaja, mil kohtume, et siis koos uuesti bussi tagasi minna.

13:00     toimus taas kogunemine bussi juurde, et siis juba check-in´i minna. Saime kätte oma pardakaardid, haarasime bussist kaasa vähese vajaliku ja teele. Buss läks ilma meieta laevale. Terminalis saime ka veel omajagu oodata, enne kui algas pääs laevale. Sammusime mööda pikka tunnelit ikka edasi ja edasi, kuni jõudsime laeva sissepääsuni. Tüdrukud tormasid kohe nelja tuule poole omale head kohta otsima. Täiskasvanute samm oli väheke aeglasem, aga mõnusat istekohta soovisid nemadki. Algul sättisime end sisse söökla moodi ruumi laua äärde. Panime kodinad kõik juba laua ümber, aga enne kui ma ennast istuma sättisin, otsustasin üle vaadata, kuhu need tüdrukud end sisse seadsid. Leidsin nad üks korrus ülevalt poolt laeva ninast mugavalt diivanites ümber laua istumas. Seal samas olid ka vabad pikad mugavad diivanid, nii et läksin alla, võtsin oma asjad ning kolisin üles. Helle-Mare ja Kristiina liitusid ka minuga.

14:00 väljus laev. Veidike istumist ja juba  jõudis kätte aeg, mil pidime olema valmis lõunasöögiks. Kogunesime kõik ettenähtud punkti söögikoha ukse taha ja …

14:15     läksime kõik hiidlased koos sööma. Järjekord oli pikk ja söögivalik rikkalik. Kohe ei osanud kuskilt poolt lähenedagi. Maitsta oleks tahtnud ju kõike, aga eks tuli miskit välja valida. Nii veetsime söögilaua ääres head ja paremat mekkides ja juttu puhudes suurema osa meresõidu ajast. Korraks saime veel oma diivanitele ka minna ja oligi aeg väljapääsu juurde suunduda. Enne meid ootas seal juba suur trobikond inimesi. Kui lõpuks uksed avanesid, siis oleks kui pudelil kork eest ära võetud ja rahvas voolas laevast välja. Taas kord tuli läbida pikad koridorid enne kui sadamahoonesse jõudsime. Buss ootas meid terminali ees.

16:15     lahkusime sadamast. Suundusime Mardilaada toimumiskoha poole Kaablitehasesse, kus käis laada ametlik avamine. Mina, Helle-Mare, Margit ja Iiukala Bänd läksime sinna. Ülejäänud bussiseltskond aga hotelli. Seda väge jäi juhatama Kristiina.

Õues oli pime ja Kaablitehas tundus väga suur. Ei osanud kohe algul kuhugi minna. Õnneks keegi oli natuke juhatust saanud, et kuhu poole õige sissepääsu leidmiseks hoidma peab, nii et hätta me päris ei jäänud. Kangialusest läbi ja korraga ümbritsesid meid kõrged akendega kivist seinad. Igal pool särasid tuled. Väga lahe koht sedasi õhtupimeduses ja tulede valgel. Natuke salapärane ja robustne, aga mulle meeldis. Retrolik. Juba oli koha sisse võtnud Kalevi suur kommiauto ja paigaldati väiksemaid müügilette. Meie sammusime otse peauksest sisse. Juba tulidki tuttavad vastu ja juhatasid edasi, kuhu minema peab. Melu oli täies hoos. Tõenäoliselt kõned olid juba selleks ajaks peetud ja kätte oli jõudnud seltskondlik osa. Meie liitusime sellega sujuvalt. Pakuti Eestimaiseid suupisteid, täpsemini Hiiumaa ja Saaremaa toodangut ning veini. Kogu üritus leidis aset Koidula kohvikus, kus asus ka lava, millel me  homme esinema peaksime. Lae all rippusid tuttavad Hiiumaa lambakesed ja triibulised padjad. Lava taga seinal ilutses suur plagu millel olid Hiiumaad ja Saaremaad tutvustavad pildid. Mul tekitas suuri kõhklusi see, et kas see tehnika sealt ikka võetakse maha. Pole vist väga tõenäoline. Lihtsam on arvatavasti meil lava ees põrandal tantsida.

Jalutasime laadaruumides ringi. Vaatasime üle koha, kus homme riideid vahetada saab ja kuhu tuleb laste mänguruum. Suures laadahallis, kuhu müügiletid üles panid, käis suur sagimine.  Ott, kes oli üles pannud Hiiumaa noorte tööde näituse, viis meid seda vaatama, mis asus laadahalli II korruse rõdul täitsa tagaotsas. Seal olid nii saarlaste kui hiidlaste tööd. Täitsa toredaid pilte oli. Mina sain teada, et mõned minu tantsutüdrukud nii ilusti joonistavad. See oli väga meeldiv üllatus.

Ülevalt rõduäärelt oli hea ülevaade laada eelõhtu-melule. Värviliste kangad olid lakke lainetena sätitud, et tekitada värviküllast meeleolu. Sigimist-sagimist oli palju.

18:30     oli aeg lahkuda. Kaablitehase juurest väljus buss, mis viis otse Tempeliaukion kiriku juurde, kus algas Saaremaa tütarlastekoori kontsert. See oli ka üks põhjus, miks me nii vara Helsingisse tulime, et oleks võimalus seda kontserti kuulata. Ülejäänud hiidlased, kes hotellist tulid, olid juba kohal. Tüdrukud olid ees reas kohad ka ära valinud. Ühinesin nendega. Olime kirikus, mis on raiutud loodusliku kaljusse. Kirik valmis 1969. aastal ja on üks populaarsemaid turismiobjekte Helsingis oma huvitava arhitektuuriga. Ringikujulist kirikusaali katab vasest ja klaasist kuppel, mille kaudu pääseb looduslik valgus kiriku sisemusse. Meie küll seda looduslikku valgus ei näinud, kuna õues oli juba ammu pime. Aga vaatamist vääriv on see kirik oma kaljuste seintega küll.

19:00 algas kontsert. Esines Saaremaa tütarlastekoor, ooperisolist Aare Saal ja orelimängija Tiit Kiik. Akustika on seal võimas ja esitused head, aga peale pikka päeva oli see muusika natuke liiga rahulik ja uinutav. Tüdrukud muudkui sagisid ja neile tuli ikka ja jälle meelde tuletada, kus nad on. Küll nad jutustasid ja küll nügisid üksteist jalgadega. Siiski arvan, et sellise kontserdi külastus oli elamus ja kogemus omaette.

20:30     lõppes kontsert ja algas sõit hotelli poole. Elasime hotellis Radisson Blue Seaside, mis asus sadama lähedal mere ääres. Probleeme tekitas parkimiskoha leidmine hotelli juures. Tegime mitu ringi kvartalile peale ja siis otsustas bussijuht, et pargib tänava äärde. Kui mujal kohta pole, siis pole muud teha.

Tüdrukud olid juba varem tubadesse jaotatud, nii et nemad teadsid kuhu minna. Astusin fuajeesse, mis oli avar ja valgusküllane, mille keskel rippus laest alla vahva pehme kiik-diivan. Arvan, et sellele võiks sellise nime panna. Kuna mul veel tuba polnud, siis ei osanud ma kuskile suunduda, vaid ootasin kannatlikult oma järge. Kristiina andis mulle ümbriku, millel oli number 365 . Toanaabriks sai Kaidi. Seiklemist keerulises koridoride süsteemis oli omajagu, enne kui õige ukse üles leidsin. Tuba oli tilluke, kuid kõik vajalik olemas. Kaks voodit, telekas, külmkapp, kirjutuslaud ja öökapid. Toolid kah. Väga korralik ja puhas, pole mitte midagi halba öelda. Sättisin end tuppa sisse, panin mugavad papud jalga ning läksin oma tüdrukute tube otsima. Kõik olid eri ilmakaares laiali.

765         Dana ja Merit

314         Karmen ja Marta

320         Saara ja Marii

325         Emma ja Maris

Vähemasti algul oli nii planeeritud. Kreete oli esialgu oma emaga ühes toas, aga järgmisel ööl kolis ta Dana ja Meriti juurde.

Lõpuks, kui olin kõik toad läbi käinud ja üle vaadanud, siis tuli välja, et õpetajal on igat pidi kõige väiksem tuba. Tüdrukute omad olid suured lahmakad. Eriti veel Saara ja Marii oma. Hiiglasuur kohe kahe voodi ja diivaninurgaga. Emmal ja Marisel oli merevaatega tuba. Martal oli aga probleeme sellega, et mis sildi tema peab uksele panema, kui tema ei soovi, et koristaja sisse tuleks.

Korjasin tüdrukud Saara ja Marii tuppa kokku. Pidasime väikese koosoleku, kus rääksime läbi homse päeva ja tuletasime meelde viisaka käitumise hotellis. Lõpuks jagasime salateid, mis Eestimaalt õhtusöögiks kaasa sai ostetud ja vaba õhtu võis alata. Hiljem kutsusid tüdrukud mind kontserdile Saara ja Marii tuppa. Esinesid Emma, Marii ja Saara. Ette oli valmistatud kolm erineva pikkusega (noh kestus oli mõningad sekundid J) ja erineva süžee ja iseloomuga estraadinumbrid, mille esitamiseks kasutati erinevaid tasapindu alustades põrandast ja lõpetades voodiga. Igav nendel vähemasti polnud ja hääled kippusid aegajalt ka natuke liiga valjuks minema.

23:45     oli aeg magama minna. Vähemasti mina läksin. Tüdrukud veel trallisid vist oma tubades ringi.