EELLUGU

Kevadel 2011 tuli Ly Hiiumaa Turismiliidust minu juurde ja andis natuke mõtlemisainet. Nimelt oli sügisel tulemas Helsingis Mardilaat ja see kord oli kesksel kohal Eesti saared Hiiumaa ja Saarema. Sooviks on Hiiumaad promoda kui lastesõbralikku saart, ja et kas mina oleksin valmis ühe oma seltskonnaga kaasa minema. No ikka, kui kutsutakse, siis rõõmuga. See on meile suur au. Nüüd oli mul mõtlemist suveks, et kes siis kaasa võtta. Turisimiliidu poolne soov oli, et need oleks veel lapsed, mitte juba neiud. Kuna tantsida tuli kokku umbes 15 minutit, mis on umbes 5 tantsu, siis ega pikka mõtlemist polnudki. Ainuke rühm, kes selleks võimeline oli, kuna neil oli nii palju tantse, oli I rühm. See läks kergelt. Üks otsus tehtud, teine raskem veel ees. Konks oli selles, et mul oli võimalik kaasa võtta kõigest 8 tüdrukut, aga mul seal rühmas 16. See oli keeruline, aga paraku seisab õpetaja nii mõnigi kord selliste valikute ees, kuigi südames võtaks ju kõik kaasa. Valik tuli teha ja erinevaid argumente kaaludes ning eelmise hooaja näitajaid vaagides oli minu valik järgmine: Marii, Saara, Emma, Maris, Marta, Merit, Kreete ja Dana.

Meie pidime pool tundi programmi kokku panema koos KÜG´i segakooriga, nii et omavahel tuli meil asjad paika panna õpetaja Timoga. Siiski läks aga kõik hoopis teisiti. Sügisest läks käima suur teleprojekt „Eesti laulupealinn” , kus oli ka Kärdla esindatud. Meie eestlauljaks Ott Lepland. Kärdlal läks aga nii hästi, et pääses finaali ja kuna KÜG´i segakoor oli edukalt juba Otiga ühe korra saates laulnud, siis nüüd finaalis paluti segakoori uuesti laulma tulla. Kuigi Helsingi oli juba kevadel läbi räägitud, langetas koor siiski otsuse laulupealinna kasuks ja meie olime ilma oma partnerist Helsingi laval. Ei osanudki kohe midagi arvata, kuna meie ei saa 5 tantsu järjest tantsida, aga vahele polnud ka kedagi panna. Siis käis Karmeni ema välja päästva idee. Kuna tema on Karmeniga ka Helsingis ja teadupärast on Karmen tugev laulutüdruk, et äkki see aitab meid hädast välja, kui Karmen meile vahele laulaks. Super, meie mure oli lahendatud. Võisime sõita!

I PÄEV – 18. NOVEMBER 2011 – REEDE

Päev hakkas pihta varakult, mis pole sugugi võõras hiidlase jaoks, kes peab reisile minema.

7:15       oli kogunemine Pritsumaja parklas. Kui mina sinna jõudsin oli buss juba ees ja mu tüdrukud bussis. Ülelugemine läks seekord väga kergelt, sest kokku tuli saada kõigest 7 peanuppu, kuna Kreete oli juba emaga Helsingis kohal ja Karmen ka. Tavaliselt on neid ikka oluliselt rohkem. Peale meie kuulus veel Hiiumaad esindavasse kultuuribussi, mis kohe-kohe Helsingi poole teele asus segarühma Taidelaid vähendatud koosseis ja Nukuteatri väike seltskond. Kristiina oli veel kaasas ja ülejäänud olid vist juba Helsingis kohal ning tegid ettevalmistusi, et hiidlaste boks õigeaegselt avada. Meie olime esinejad ja polnud vajadust varem kohal olla.

7:55       jõudsime sadamasse, kus liitusid meiega Margit ning osa Iiukala Bändist, tuues endaga kaasa kastide viisi suitsuvorsti, mis imehästi lõhnas.

8:30       praam sõidutas meid Rohukülla ja sealt edasi juba bussiga Tallinna. Ilm oli sompus ja vihmane.

11:45     parkisime bussi Tallinna Sadama D-terminali juurde parklasse. Kuna laeva väljumiseni oli veel omajagu aega, siis saime minna, isegi natuke pidime minema kõrval asuvasse ostukeskusesse. Miks pidime?! Kuna asjaolud olid veidike esmase plaaniga väheke muutunud, siis tuli meil kaasa osta õhtusöök, mida siis hotellis nosida. Korjasin oma piigad kokku ja asusime asjakallale. Tegime salatiringi. Igaüks valis endale meelepärase salati ja kohukesi haarasin ka igaühe jaoks kaasa. Toit korvis, lasin tüdrukud laiali. Leppisime kokku kellaaja, mil kohtume, et siis koos uuesti bussi tagasi minna.

13:00     toimus taas kogunemine bussi juurde, et siis juba check-in´i minna. Saime kätte oma pardakaardid, haarasime bussist kaasa vähese vajaliku ja teele. Buss läks ilma meieta laevale. Terminalis saime ka veel omajagu oodata, enne kui algas pääs laevale. Sammusime mööda pikka tunnelit ikka edasi ja edasi, kuni jõudsime laeva sissepääsuni. Tüdrukud tormasid kohe nelja tuule poole omale head kohta otsima. Täiskasvanute samm oli väheke aeglasem, aga mõnusat istekohta soovisid nemadki. Algul sättisime end sisse söökla moodi ruumi laua äärde. Panime kodinad kõik juba laua ümber, aga enne kui ma ennast istuma sättisin, otsustasin üle vaadata, kuhu need tüdrukud end sisse seadsid. Leidsin nad üks korrus ülevalt poolt laeva ninast mugavalt diivanites ümber laua istumas. Seal samas olid ka vabad pikad mugavad diivanid, nii et läksin alla, võtsin oma asjad ning kolisin üles. Helle-Mare ja Kristiina liitusid ka minuga.

14:00 väljus laev. Veidike istumist ja juba  jõudis kätte aeg, mil pidime olema valmis lõunasöögiks. Kogunesime kõik ettenähtud punkti söögikoha ukse taha ja …

14:15     läksime kõik hiidlased koos sööma. Järjekord oli pikk ja söögivalik rikkalik. Kohe ei osanud kuskilt poolt lähenedagi. Maitsta oleks tahtnud ju kõike, aga eks tuli miskit välja valida. Nii veetsime söögilaua ääres head ja paremat mekkides ja juttu puhudes suurema osa meresõidu ajast. Korraks saime veel oma diivanitele ka minna ja oligi aeg väljapääsu juurde suunduda. Enne meid ootas seal juba suur trobikond inimesi. Kui lõpuks uksed avanesid, siis oleks kui pudelil kork eest ära võetud ja rahvas voolas laevast välja. Taas kord tuli läbida pikad koridorid enne kui sadamahoonesse jõudsime. Buss ootas meid terminali ees.

16:15     lahkusime sadamast. Suundusime Mardilaada toimumiskoha poole Kaablitehasesse, kus käis laada ametlik avamine. Mina, Helle-Mare, Margit ja Iiukala Bänd läksime sinna. Ülejäänud bussiseltskond aga hotelli. Seda väge jäi juhatama Kristiina.

Õues oli pime ja Kaablitehas tundus väga suur. Ei osanud kohe algul kuhugi minna. Õnneks keegi oli natuke juhatust saanud, et kuhu poole õige sissepääsu leidmiseks hoidma peab, nii et hätta me päris ei jäänud. Kangialusest läbi ja korraga ümbritsesid meid kõrged akendega kivist seinad. Igal pool särasid tuled. Väga lahe koht sedasi õhtupimeduses ja tulede valgel. Natuke salapärane ja robustne, aga mulle meeldis. Retrolik. Juba oli koha sisse võtnud Kalevi suur kommiauto ja paigaldati väiksemaid müügilette. Meie sammusime otse peauksest sisse. Juba tulidki tuttavad vastu ja juhatasid edasi, kuhu minema peab. Melu oli täies hoos. Tõenäoliselt kõned olid juba selleks ajaks peetud ja kätte oli jõudnud seltskondlik osa. Meie liitusime sellega sujuvalt. Pakuti Eestimaiseid suupisteid, täpsemini Hiiumaa ja Saaremaa toodangut ning veini. Kogu üritus leidis aset Koidula kohvikus, kus asus ka lava, millel me  homme esinema peaksime. Lae all rippusid tuttavad Hiiumaa lambakesed ja triibulised padjad. Lava taga seinal ilutses suur plagu millel olid Hiiumaad ja Saaremaad tutvustavad pildid. Mul tekitas suuri kõhklusi see, et kas see tehnika sealt ikka võetakse maha. Pole vist väga tõenäoline. Lihtsam on arvatavasti meil lava ees põrandal tantsida.

Jalutasime laadaruumides ringi. Vaatasime üle koha, kus homme riideid vahetada saab ja kuhu tuleb laste mänguruum. Suures laadahallis, kuhu müügiletid üles panid, käis suur sagimine.  Ott, kes oli üles pannud Hiiumaa noorte tööde näituse, viis meid seda vaatama, mis asus laadahalli II korruse rõdul täitsa tagaotsas. Seal olid nii saarlaste kui hiidlaste tööd. Täitsa toredaid pilte oli. Mina sain teada, et mõned minu tantsutüdrukud nii ilusti joonistavad. See oli väga meeldiv üllatus.

Ülevalt rõduäärelt oli hea ülevaade laada eelõhtu-melule. Värviliste kangad olid lakke lainetena sätitud, et tekitada värviküllast meeleolu. Sigimist-sagimist oli palju.

18:30     oli aeg lahkuda. Kaablitehase juurest väljus buss, mis viis otse Tempeliaukion kiriku juurde, kus algas Saaremaa tütarlastekoori kontsert. See oli ka üks põhjus, miks me nii vara Helsingisse tulime, et oleks võimalus seda kontserti kuulata. Ülejäänud hiidlased, kes hotellist tulid, olid juba kohal. Tüdrukud olid ees reas kohad ka ära valinud. Ühinesin nendega. Olime kirikus, mis on raiutud loodusliku kaljusse. Kirik valmis 1969. aastal ja on üks populaarsemaid turismiobjekte Helsingis oma huvitava arhitektuuriga. Ringikujulist kirikusaali katab vasest ja klaasist kuppel, mille kaudu pääseb looduslik valgus kiriku sisemusse. Meie küll seda looduslikku valgus ei näinud, kuna õues oli juba ammu pime. Aga vaatamist vääriv on see kirik oma kaljuste seintega küll.

19:00 algas kontsert. Esines Saaremaa tütarlastekoor, ooperisolist Aare Saal ja orelimängija Tiit Kiik. Akustika on seal võimas ja esitused head, aga peale pikka päeva oli see muusika natuke liiga rahulik ja uinutav. Tüdrukud muudkui sagisid ja neile tuli ikka ja jälle meelde tuletada, kus nad on. Küll nad jutustasid ja küll nügisid üksteist jalgadega. Siiski arvan, et sellise kontserdi külastus oli elamus ja kogemus omaette.

20:30     lõppes kontsert ja algas sõit hotelli poole. Elasime hotellis Radisson Blue Seaside, mis asus sadama lähedal mere ääres. Probleeme tekitas parkimiskoha leidmine hotelli juures. Tegime mitu ringi kvartalile peale ja siis otsustas bussijuht, et pargib tänava äärde. Kui mujal kohta pole, siis pole muud teha.

Tüdrukud olid juba varem tubadesse jaotatud, nii et nemad teadsid kuhu minna. Astusin fuajeesse, mis oli avar ja valgusküllane, mille keskel rippus laest alla vahva pehme kiik-diivan. Arvan, et sellele võiks sellise nime panna. Kuna mul veel tuba polnud, siis ei osanud ma kuskile suunduda, vaid ootasin kannatlikult oma järge. Kristiina andis mulle ümbriku, millel oli number 365 . Toanaabriks sai Kaidi. Seiklemist keerulises koridoride süsteemis oli omajagu, enne kui õige ukse üles leidsin. Tuba oli tilluke, kuid kõik vajalik olemas. Kaks voodit, telekas, külmkapp, kirjutuslaud ja öökapid. Toolid kah. Väga korralik ja puhas, pole mitte midagi halba öelda. Sättisin end tuppa sisse, panin mugavad papud jalga ning läksin oma tüdrukute tube otsima. Kõik olid eri ilmakaares laiali.

765         Dana ja Merit

314         Karmen ja Marta

320         Saara ja Marii

325         Emma ja Maris

Vähemasti algul oli nii planeeritud. Kreete oli esialgu oma emaga ühes toas, aga järgmisel ööl kolis ta Dana ja Meriti juurde.

Lõpuks, kui olin kõik toad läbi käinud ja üle vaadanud, siis tuli välja, et õpetajal on igat pidi kõige väiksem tuba. Tüdrukute omad olid suured lahmakad. Eriti veel Saara ja Marii oma. Hiiglasuur kohe kahe voodi ja diivaninurgaga. Emmal ja Marisel oli merevaatega tuba. Martal oli aga probleeme sellega, et mis sildi tema peab uksele panema, kui tema ei soovi, et koristaja sisse tuleks.

Korjasin tüdrukud Saara ja Marii tuppa kokku. Pidasime väikese koosoleku, kus rääksime läbi homse päeva ja tuletasime meelde viisaka käitumise hotellis. Lõpuks jagasime salateid, mis Eestimaalt õhtusöögiks kaasa sai ostetud ja vaba õhtu võis alata. Hiljem kutsusid tüdrukud mind kontserdile Saara ja Marii tuppa. Esinesid Emma, Marii ja Saara. Ette oli valmistatud kolm erineva pikkusega (noh kestus oli mõningad sekundid J) ja erineva süžee ja iseloomuga estraadinumbrid, mille esitamiseks kasutati erinevaid tasapindu alustades põrandast ja lõpetades voodiga. Igav nendel vähemasti polnud ja hääled kippusid aegajalt ka natuke liiga valjuks minema.

23:45     oli aeg magama minna. Vähemasti mina läksin. Tüdrukud veel trallisid vist oma tubades ringi.

II PÄEV – 19. NOVEMBER 2011 – LAUPÄEV

7:30       äratas kell. Kuidagi kiirelt tuli see hommik. Ajasin aga riided selga ja läksin ringile oma tüdrukuid äratama. Koputades järjepidevalt ja aina valjenevas joones Emma ja Marise toa uksele, ei saanud ma sealt mingit vastust. Läksin siis järgmise toa ukse kallale, mis oli Saara ja Marii oma. Peale pikka koputamist avas unine Marii mulle ukse. Minu pärimise peale, et ega ta Emmast ja Marisest midagi ei tea, sain ma vastuseks, et nad on siin. „Me hakkasime Saaraga öösel kartma ja siis Emma ja Maris tulid meie tuppa magama.” Vot sellised ümberkorraldused oli siis öösel toimunud.

Ühesõnaga leidsin kõik tüdrukud üles ja sai voodist ka välja aetud. Tundub, et nad olid minust oluliselt kauem üleval olnud, nagu nad mulle tunnistasid, aga virisemist polnud, et liiga vara tõusma peab. Kõik hakkasid kärmelt tegutsema.

8:30       läksime sööma. Tüdrukud kiikusid juba suures kiiges, kui mina alla jõudsin. Enne aga kui einestama minna saime, andsime kogu oma esinemiseks vajaliku kraami Reeda, Ly ja Heli hoolde, kes lubasid selle ilusti Kaablitehasesse toimetada ja kindlasse kohta hoiule panna seniks, kuni meie sinna läheme. Esimene seltskond viidi juba laadale kohale. Meie aga läksime alles  hommikust sööma, mida serveeriti I korruse suures restoranis. Valik oli rikkalik ja kõhud sai rohkemgi kui täis. Kiiret meil polnud, nii sai rahulikult mäluda ja toitu nautida.

9:30       väljus meie buss  maržruudiga hotell – Kaablitehas - Sea Life. Esmalt viisime laadale Taidelau ja siis läksime ise lõbutsema. Õnneks oli bussijuht nõus meid sinna ära viima, kui tagasi otsustasime tulla linnatranspordiga.

Jõudsime Sea Life juurde päris ilusti. Korra keerasime valesti  tupiktänavasse ja siis tuli tagurdada, nii et mina olin tänaval nagu liiklusreguleerija. Manööver läks õnneks ja peagi olime Linnanmäki lõbustuspargi juures parklas. Lasime bussil oma teed minna ja marssisime väikesest mäekünkast üles, kus asus Sea Life. Olin sellest kohast ainult kiitvaid sõnu kuulnud, nii et ootused olid suured.

10:20     alustasime oma ringkäiku veemaailmas. Lunastasime piletid, jätsime riided garderoobi ja uudistama. 

Esimesse ruumi sisenedes voogas kohe näkku lämbe ja niiske õhk. Ümberringi oli hämar. Vesi vulises ja rohelust oli palju. Korra oli tunne justkui oleks sattunud vihmametsa. Hakkasime vaikselt seda veemaailma avastama. Üks akvaarium järgnes teisele, üks värviküllasem kui teine. Palju kauneid kirevaid kalu.  Huvitavad olid kunstlikult tekitatud troopilised elukeskkonnad. Justkui päris! Oli ka igavamaid lihtsalt tavalisi akvaariume ilma igasugu kaunistusteta, kus ujusid ainult kalad. Aga siis sattusime uuesti  põnevasse veeriiki, kus akvaariumites sirutasid oma hiiglaslikke koibi maailma ühed suurimad krabilised. Ja siis lookles üks suur skelett (kelle oma see nüüd täpselt oli, kas dinosauruse imitatsioon või keegi teine) ühest ruumist teise ja isegi ühest akvaariumist läbi. Väikeses liivakastis said tüdrukud arheoloogi mängida ja pintsliga hoolikalt luid  liiva seest avastada ja puhastada. Siis aga kõige põnevam koht, mida kõik ootasid, kaasaarvatud mina oli tunnel vee alt läbi, kus haid sees ujusid. See oli vahva küll. Ümberringi vee sein ja peakohal ujuvad kalad, külgedel kah. Jalgealune oli vähemasti kindel.

Ühes suure basseiniga ruumis, milles oli aardekirst ja mereröövli luukere, oli võimalus merisiilikut katsuda. Üks näitsik hoidis seda teravat olevust kinnastega käes ja siis peale käte pesemist võisid seda õrnalt oma sõrmega puutuda. Tüdrukud tegid seda suure õhinaga. Ma ei läinud torkima. Mulle piisas sellest, kui ma 10 aastat tagasi Horvaatias sooja merevett nautides endale ühe selle loomakese okka varbasse astusin ja see siis natuke mädanema läks. Kuna kell oli selleks ajaks jõudnud nii kaugele, et algas kalade toitmise show, siis tõttasime tagasi sinna, kust meie ring oli alanud. Rahvast oli kogunenud omajagu. Mina seda väga mingiks showks just ei nimetaks. Sai näha, kuidas kalad tripsu söögipuru peale tormi jooksid ja sulpsu lõid, aga saa oli ka kõik. Toitjal oli käes väikeste sahtlikestega käsitöökarbike. Igas sahtlis eri pulber või mingi muu segu. Siis vastavalt kaladele valis sealt segu ja puistas lusikaga akvaariumisse. Kõik see toimus nende akvaariumitega, kus polnud muud, kui ainult kalad, ei rohelust ega midagi. Tüdisime sellest kiiresti ja ei vaadanudki lõpuni. Tüdrukud arvasid, et võiks edasi minna.

Ring hakkas lõppema. Jõudsime Põhja-Jäämere jäisesse kliimasse, kuhu oli tekitatud justkui jääkoobas ja väikesed hõbedased kilud ujusid sinises vees. Edasi viis tee juba viimasesse jõuluhõngulisse ruumi, kus tehislumi ja värvikirevad kingipakid vaikselt saabuvat jõuluaega meenutasid. Ja oligi läbi. Olin oodanud midagi natuke suuremat, aga vahva koht oli siiski ja kindlasti väärt külastamist.

Enne veel aga kui oma riiete juurde pääsesime, läbisime kohustuslikus korras suveniiripoe, sest muud kaudu lihtsalt garderoobi ei saanud. Seegi pakkus natukeseks ajaks tegevust ja igaüks, kes tahtis, leidis endale koju kaasa viimiseks väikses meene.

11:30     olime valmis lahkuma. Õues oli  mõnus ilm, mis sobis jalutamiseks suurepäraselt. Mul oli kaasas ka linnakaart orienteerumiseks, sest nüüd läks seda vaja. Istusime trammipeatuses ja pidasime aru. Valikuid oli meil kaks.

Esiteks: sõidame siit trammiga kesklinna, siis otsime pool tundi just seda poodi, mida tüdrukud soovisid ja siis saame poes olla võib-olla pool tundi, et otsima hakata teed metroojaama, et siis õigeks ajaks Kaablitehases olla. Sest linn ju mulle võõras ja mina küll ei tea, kus kohas need poed asuvad ja kuidas siis metroosse saada. Kõik see raiskab juba omajagu aega.

Teiseks: jalutada natuke maad edasi ja minna trammiga otse Kaablitehase juurde ja uudistada ringi seal olevad ostukeskuses, milleks jääb meil siis oluliselt rohkem aega, kui esimese variandi puhul.

Plikad valisid variandi kaks. Hakkasime siis kaarti lugema ja jalutama. Meil tuli astuda umbes 4 trammipeatuse vahet, et saada trammile nr 9. Peagi olime õiges peatuses kohal ja tramm sõitis ka kiirelt ette. Küsisin trammijuhilt igaks juhuks, et kas ikka oleme õige trammi peal, kui soovime Kaablitehasesse. Saanud jaatava vastuse lunastasin piletid. Nüüd olime kui õiged linna-turistid. Vahtisime aknast suurte silmadega välja ja lugesime iga peatuse nime, et õiget maha ei magaks.

13:15     seisimegi juba õnnelikult City Marketi ees ja leppisime kokku kellaaja kohtumiseks. Peale Karmeni, kes minuga koos poodlema asus, lendasid kõik kibekiirelt laiali. Kiikasime siia ja sinna. Midagi väga erilist silma ei hakanud. Kõige asjalikum pood oli City Market ise, kus siis sisseoste sooritama asusime. Poolteist tundi kulus aeglaselt riiulite vahel astudes ära küll. Lastele sai kohustuslikud kommid ära ostetud ja toredad üllatustekalendrid leidsin ka. Jõuluaeg ju käega katsuda. Oligi aeg nii kaugel, et  tuli tüdrukutega kohtuma minna.

14:45     olid tüdrukud poe ees kohal. Kõik oli ju hästi, aga väike häda oli ka. Õpetaja oli nii igava ostukeskuse valinud, kust polnud mitte midagi osta ega midagi toredat vaadata. Ma ei tea, õpetaja sai küll kõik kommid kätte mis vaja J. Noh, ja tegelikult kust õpetaja pidi teadma, et see niiiiiii igav pood on. Enam polnud midagi parata, oli vaja lõunale minna.

Kui Kaablitehasesse jõudsime, saime läbi suurte raskuste kätte oma kraami, mis oli hoiul valvega garderoobis. Heli läks siis neid seal ära võtma ja kus siis tulid garderoobi mehed valju häält tehes kurjalt korda looma, et teie ei tule minu territooriumile. Taganesime siis kiirelt ja Heli üritas talle selgeks teha, mis me soovime. Lõpuks saime oma asjad kätte, aga närvirakke läks oluliselt rohkem, kui sellise toimingu peale kuluda võiks.

Meie pesapaigaks sai lastenurga taha tekitatud panipaik, kus oli piisavalt ruumi, et sinna mahuksime ära meie, Nukuteater ja Iiukala Bänd kah. Panime asjad ära ja läksime kohe sööma. Lõunat pakuti talongide alusel Viljandi saalis. Sinna pääses läbi baari, mis asus otse peasissekäigu juures. Valikus oli kartulipuder vorstide ja hapukapsaga. Lihapalle sai ka vorstide asemel. Ja siis oli veel värsket salatit ja makaronisalatit. Kõik sõid hea isuga!

Nüüd tuli hakata esinemist korraldama. Meie suurimaks mureks oli lava lähedal oleva riietumisvõimaluse puudumine. Kuna aega riiete vahetuseks oli iga tantsu vahel vaid üks laul, siis ei tulnud kõne allagi, et jookseme pesapaika seda tegema, mis asus oma 50 meetri kaugusel läbi rahvasumma. Tuli leida muu lahendus. Heli võttis asjaajamise enda peale. Esinemisplatsi kõrval oli algeline kohvik püsti pandud, mille kõrval omakorda nn valvega garderoob, kus turvamees istus. Selle garderoobi nagid olid umbes 2 meetrit pikad ja teisaldatavad. Tuli mõte, et ehk lubatakse meil neid nagisid liigutada ja nendest endale garderoob tekitada, riputades sinna oma kostüümikotid seinaks ette. Seda Heli uurima läkski. Lõpuks peale pikka asjaajamist see ka õnnestus. Turva ei tohtinud midagi lubada, see küsis omakorda kelleltki ja see jälle kelleltki jne. Nii kui luba käes, hakkasime kohe asju korraldama. Tüdrukud tegid kõik vajalikud toimingud ära meie pesapaigas ja sinna lava juurde võtsid kaasa ainult selle, mis vajalik, kuna seal oli ruumi vaid umbes 4 x1,5 m. Kitsas ju neil oli, aga tänu sellele said nad maitsta tõelist artisti elu, kus tuleb hakkama saada ka võimatutena näivates olukordades. Väga hea kogemus!

Läksin enne esinemise algust helitehnikuga rääkima. Pult asus lava ees rahva seas. Lähenesin noormehele ja küsisin inglise keeles, et kas te räägite inglise keelt. Tema vastab, et räägib küll. Hakkasin siis tasapisi seletama, mis teha ja millal, kui tema ütleb sulaselges eesti keeles: „aga muidu te võite eesti keeles ka rääkida, ma olen eestlane!” Ups….

16:00     kuulutati meid välja ja läkski lahti. Tantsisime lava ees betoonist põrandal, sest nii nagu ma arvanud olin, ei kavatsenud keegi lava tehnikast tühjaks tõsta. Aga see variant sobis meile hästi. Alustasime „Mänguga”. Jätkas Karmen ühe lauluga. Nii öelda lava taga käis meeletu sebimine. Riideid sikutati mega-kiirusel seljast ära ja tiriti uued selga. Need, kes juba valmis olid (kõik ei tantsinud „Mängu”, kõigest neli tüdrukut), abistasid nii kuis said. Emma hoidis musta keepi veel omakorda kardinaks ees, et teised saaksid rahulikult vahetada. Väga täpselt, kui Karmen lõpetas, oli  järgmine number valmis, milleks oli „Nõia elu”. See koosnes kahest numbrist. Esimene oli meil juba vana tants ja kaua repertuaaris olnud, aga kuna vajadus oli pikema eeskava järgi ja valmimisel oli järg esimesele „Nõua elule”, siis tegime kodus sellega tugevat tööd ja saime valmis. Nii et teine nõia tants oli tutt-uus ja toimus esmaettekanne. Natust segamini läks kah, kohe oli näha, et tants veel rabe ja pole jalgades. Liiga palju vaja mõelda, aga hakkama saime. Jälle Karmeni kord ja garderoobis oli sagimist veelgi rohkem, kuna enne oli vahetamas 4 tüdrukut, nüüd aga kõik 8, kes pidid sinna kitsikusse ära mahtuma. Mahtusid, kuidagi närviline oli see õhkkond seal. Midagi oli kadunud ja leiti üles ja midagi ei läinud nii kiiresti selga kui vaja jne, aga jälle jõudsime õigeks ajaks valmis. „Stop It I Like It” oli järgmine. Kõik muu oli hästi, aga naeratust ei saanud kuidagi nägudele võlutud. Taas kord Karmen ja siis „Prrrr…..” . See lõpetas ka meie programmi. Kokku 25 minutit. Super! Kõik läks hästi. Tüdrukud olid täitsa väsinud, aga ühe suure ja väärtusliku kogemuse võrra rikkamad. Sellise pika ja tempoka programmi kogemust ei saa just tihti. Väga hea töö. See pole sugugi kerge. Selliste programmide puhul käib palju suurem töö, mis veel rohkem väsitab kui tantsimine, lava taga. Tantsimine on puhkuseks.

Haarasime kogu kraami, valimata kelle oma midagi on, kaenlasse ja suundusime pesapaika, kus siis hakati omi asju otsima ja riideid korrastama. Segadust oli omajagu, aga lõpuks leidis igaüks omad asjad üles. Kui kõik korras, algas vaba aeg laadal, kuigi tundus, et nad olid juba nii väsinud, et ei viitsinud suurt midagi konnata. Lõpuks rullisid nad nukuteatri sirmi ees patjadel ja mängisid mängunurgas lastega. Seal olid kaks puust ratastega paati, mida sai järgi vedada. Nendega nad sõidutasid lapsi ja üksteistki. See paistis väga lõbus olevat.

Mina tegin ühe väikese tiiru laada peal. Onutütar, kes Helsingis elab, astus läbi ja temaga me ringi kondasimegi. Vanaema oli oma lapselapselapsele väikese pakikese saatnud, mille sain üle anda. Tore oli kõike ilusat lettidel vaadata küll, aga ostmiseks ei läinud. Jalutasime nii sama ja lobisesime.

18:00     võtsime jalad selga ja hakkasime tüdrukutega liikuma. Vaja oli leida endale söögikoht, et õhtust süüa. Selle mure lahendas läheduses asuv McDonalds. Kuna valik on ju sama mis Eestis, siis ei läinud toidu valimisega ka eriti kaua aega, nii et saime kergelt ka kiirelt söödud. Enne veel kui hotelli poole astuma hakkasime, põikasime sisse ühte toidupoodi. Tüdrukud tahtsid kindlasti veel midagi osta.

Edasi võtsime suuna hotelli poole, kuna tüdrukud ei tahtnud enam Kaablitehasesse tagasi minna, kus algas hiidlaste poolt juhitav simman. Me polnud enne seda teed jala käinud, aga kuna suund oli teada, siis sammusime aga uljalt edasi. Kiiremini, kui oskasin oodata, olimegi hotelli juures suurel ristmikul. Kui hotelli jõudsime, kogunesime kõik ühte tuppa kokku ja rääkisime tüdrukutega läbi mõned järgmist päeva puudutavad asjad. Küsisin tüdrukutelt, et kas võin korra veel Kaablitehases tagasi käia ja sel ajal nemad käituvad korralikult. Nad kinnitasid, et võin neid usaldada. Nii ma tegingi. Sammusin läbi õhtuste pimedate Helsingi tänavate tagasi Kaablitehasesse, kus simman juba täies hoos oli. Koidula kohvik oli rahvast täis. Toole oli lava eest natuke vähemaks võetud ja tantsuplatsi suurendatud. Iiukala Bänd mängis ja rahvas tantsis. Varsti võttis Helle-Mare sõnajärje enda kätte. Taidelaid tuli tantsuplatsile ja hakkas seltskondlikke tantsude õpetamine. Kaasalööjaid oli rohkem kui väike tantsuala mahutas, nii et küünarnuki tantsu sai palju tantsida. Mingi hetk hakkas vaikselt  rahvast aina vähemaks jääma, kuigi tantsuplats oli endiselt täis. Korraga aga pandi saalis tuli põlema, mis tähendas, et pidu tuli ära lõpetada. Korraldaja oli otsustanud, et pidu lõppeb 45 minuti varem kui plaanitud. Need, kes tantsuplatsile jäänud olid, ei tahtnud sellega leppida ja nõudsid Iiukalalt lisalugu. Ühe nad siis ka tegid, aga see oli ka kõik. Kiire lõpp ja vaidlemist polnud.

22:30     väljus meie isiklik buss hotelli juurde. Kuna tekkis väike logistika ja info vahetuse viga, siis saime enne terve tiiru Kaablitehasele peale teha, kui õige koha üles leidsime, kus buss meid ootas. Kui hotelli jõudsime, läksin vaatasin kohe oma piigad üle, kes olid toredasti aega veetnud. Kuulsin nende lugusid saunaskäigust, mis oli külm olnud.